Teatavasti nõutakse linnades ja valdades, et kultuuritöötajal oleks erialane kõrgharidus. Kultuurikorralduse erialal valmistatakse kõrgemates koolides ette produtsente, administraatoreid ja mänedžere, kes oleksid võimelised töötama riigiasutustes, kolmandas ja erasektoris. Paraku leidub niisuguseid inimesi omavalitsuste kultuuritöötajate hulgas suhteliselt vähe.
Inimesed omavad tavaliselt haridust või teadmisi, mis on seotud mingi konkreetse kultuuriga seonduva erialaga, kuid mida tal põhitöös sisuliselt vaja ei lähegi. Et aga spetsiaalse haridusega inimesi kõikjale ei jätku, siis tekkibki situatsioon, kus omavalitsustes on nõuded kultuuritöötajale hariduse osas täidetud, kuid kasu sellest haridusest otseselt ei ole. On juhuseid, kus kultuuritöötaja on küll kõrgelt haritud, kuid hoopis mõnes teises valdkonnas.
Nii kujuneb olukord, kus meie omavalitsused koolitavad kultuuritöötajaid, viimaste eksimuste ja kogemuste omandamise käigus paratamatult tehtavate vigade hinnaga. Samuti toodavad omavalitsused ju linna- ja vallavanemaid, kelle kooliraha maksumaksjal tasuda tuleb. Ja seda võiks kohati nimetada lausa masstootmiseks.
Tundub, et kultuuritöötaja on eelkõige ikkagi produtsent, administraator või mänedžer ning omab suurt isiklikku potentsiaali (nimeteme seda nii), mis seisneb tutvustes ja sidemetas. Kahjuks meie omavalitsustes on kultuuritöötaja isikliku potentsiaali osa jäänud tavaliselt tähelepanuta ehk tasustamata. Siit moraal: kasuta seda mõõdukalt, hea kultuuritöötaja! Kohe selgitan miks.
Tavaliselt alustab uus omavalitsuse kultuuritöötaja oma tegevust sellest, et rakendab tema käsutuses olevat eelarvet äärmises kokkuhoiu režiimis, püüdes toime tulla võimalikult vähemaga kui planeeritud. See on suurim ja enim levinud viga. Tänama kultuuritöötajat selle eest keegi ei hakka, preemiaid ei anta. Tulemuseks on, et kannatab kõige toimuva kvaliteet, inimesed virisevad ja järgmise aasta eelarvet kärbitakse tehtud kokkuhoiu võrra.
Kui kultuuritöötaja harrastab kokkuhoidu veel isiklike tutvuste ja sidemete arvelt, siis on kultuurieelarve kärpimine koguni topeltlöök allapoole tema vööd. Mõned ei elagi kogetut üle ja lahkuvad töölt.
Ei tasu unustada, et eelarvelisi küsimusi otsustavad omavalitsustes tavaliselt asjaarmastajad (volikogude liikmed, kes on sageli vajalike teadmiste ning kogemusteta üsna juhuslikud inimesed) ja mida kõvem on niisuguste hääl sõnavõttudes, seda suurem paistab olevat nende õigus.
Vahel on omavalitsustes ürituste korraldamine antud kohalike seltside kätte. Kohalikud seltsid ei ole siiski võimelised korraldama midagi enamat, kui oma seltsisisese tegevuse või külapeo tasandil. Mõistlik oleks anda suuremate ettevõtmiste organiseerimine vastava suunitlusega firmade pädevusse.
Aga kui eelarve on väike, siis ei võta ka asjatundjad korraldamist ette põhjusel, et ilma vahenditeta pole see võimalik ja oma mainet rikkuda ei taha keegi. Ei taha ka omavalitsuse kultuuritöötaja, aga temal kahjuks pole valikut. Siit ka pinged ja stress.
Isetegevus tegevusena on küll vajalik ja igati tervitatav, kuid väljendil “isetegevus” on teatud kontekstis halvustav varjund.
Omavalitsustes töötab igasuguseid kummalisi komisjone ja spetsialiste. Näiteks hariduse- ja kultuurikomisjon või kultuuri- ja spordinõunik. Täiesti meelevaldselt on liidetud mingisugused erinevad valdkonnad ja antud selle kõigega seonduv siis ühe inimese või komisjoni (sisulisalt ka ühe inimese) otsustada.
Otsustaja peab olema valla ametnik või volikogu liige. Volikogust meil siin oli eelnevalt juba juttu, ametnik aga reeglina omab teadmisi vaid ühes tema otsustuspädevuses olevas valdkonnas.
Progressiivselt mõtlevad inimesed niisugustele ametitele kauaks pidama ei jää. Need, kes aga aastakümneid vastu pidanud, on toimuvaga leppinud, ehk kujundlikult öeldes paksu naha kasvatanud ja õppinud huntidega koos uluma.
„Põhiliselt kehastabki meie kultuuri masinpöetud muru. Lihtne hooldada, kuigi mõttetu ja energiamahukas. Aga jätab kultuurse mulje.“ (Emil Tode)
