19. juulil möödunud aastal võinuks tähistada 25-aasta möödumist kunagise Rakvere ansambli „Okaspendel“ sünnist. Kollektiivi liikmed ise peavad sünnipäevaks 1986-aastal Rakvere laululaval toimunud taidlejate ühiskontserti, kus bänd esitas esimest korda avalikult kogu oma repertuaari, mis tol hetkel koosnes neljast värskelt selgeks õpitud muusikapalast.
Põhikooseisus astusid üles: Aare Vilba (laul), Sergei Klaasen (kitarr), Peep Pihlak (bass) Arne Kukk (klahvpill) ja Peeter Mõtus (löökpillid). Helipildi eest kandis hoolt Sven Seiman. Külalisena tegi mandoliinil kaasa Toomas Rannu, kes peale kontserti, liitus ansambli põhikooseisuga. Enne esinemist selgus, et ei olnud võimalik ansamblit välja kuulutada, sest puudus bändi nimi. Et oli kiire, siis kuulutati välja Arne Kuke poolt välja öeldud esimene pähetulev - Okaspendel. Nii jäigi.
Esimene suurem esinemine ja tunnustus leidsid aset samal aastal muusikafestivalil „Tartu sügis“, kus pälviti ansambli liikmetele ootamatult peaauhind. Vahetult enne Festivali toimumist lahkus perekondlikel põhjustel klahvpillimängija Arne Kukk, keda hädaolukorras väärikalt asendas trummari Peeter Mõtuse abikaasa Ave Mõtus (Arnover), kellelt omakorda võttis hiljem teatepulga üle Andra Nurga (Norts). Sellega võis bändi kooseisu väljakujunenuks lugeda.
Vastavalt aja nõuetele pidi iga ansambel läbima ülevaatuse, kus kvalifitseeriti muusikakollektiivi tase ja anti vastavalt sellele esinemisõigus. Kuna „Okaspendel“ säärast kvalifikatsiooni ei omanud, tuli vastav dokument Tartu festivali jaoks võltsida, mida bänd ka häbematult tegi. Sellest sündis suur riid kohalikus kultuuriosakonnas, mis oluliselt leevendus peaauhinnakarika asetamisega nähtavale kohale osakonna „teenete vitriinis“. Hiljem anti ansamblile esinemiseks igal korral kultuuriosakonna poolt kinnitatud ühekordne esinemisluba.
Suhteliselt lühikese esisteerimisaja jooksul tegi ansambel kaasa mitmetel muusiküritustel. Nende hulgas võiks nimetada järgmisi: „Heavy suvi“ (Tallinn), „Rock ramp“ (Viljandi), „Tartu sügis“, „Haapsalu kevad“, „Elva Heavy“, „Saaremaa muusikapäevad“, „Levireportaaž“ (Tallinn), „Viljandi muusikapäevad“. Tehti ka mitmeid suuremaid ja väiksemaid ühiskontserte ansamblitega Vanemõde, GGG, Hades, Varaan, Omas Kojas, Hetero, Columbus Kris, Singer Vinger, Paradoks jt.
Sergei Klaasen meenutab: "Eriti soojad sõprussuhted tekkisid Hiiumaa bändiga "Omas Kojas". Mäletan, et ühel külaskäigul viisime külakostiks kohalikust Võhu veinitehasest tasuta saadud 40 liitrit veini. Hiidlased võtsid meid vastu suitsetatud lestade ja iseäranis kange koduõllega. Tookord tegime ka kaks ühiskontserti. Kärdlas ja Haapsalus olid vist, kui õieti meeles on."
Ansambli või loomingulise kollektiivi (nagu koosluse liikmed seda ise nimetasid) lagunemine leidis aset 1988 maikuus. Lagunemise põhjuseks olid erimeelsused repertuaari valiku osas. Üks osa ansamblist leidis, et otstarbekas on teha kuulaja suhtes kompromisse ning kujundada palad ka laiemale publikule vastuvõetavaks. Teine ansambli osa leidis, et pigem mängida tühjale saalile kui kasutada loomingus kommerts elemente.
Aeg on näidanud, et elujõu säilitas siiski pisut kommertsliku maiguga pala nimega „Lugu“, muusika Peep Pihlak, sõnad J. Ürt. Lugu esitatakse meediakanalites tänaseni. Pala on kasutatud tunnusmuusikana ja loo fragmente poogitud reklaamklippidesse.
Lugu
Peep Pihlak meenutab: "Tore oli, ise kõike ei mäletagi, näiteks need loomingulised vaidlused on nagu peast pühitud. "Lugu" vist valmis enne säherdusi arutelusid? Aga oli lahe periood igatahes. Mulle meeldis vast kõige rohkem bändi planeerimise aeg - olime tulnud isand Klaaseniga just kroonust, vana semu Kukk oli Rakveres taaraautojuht ja Mõtuse Petsil olid huvitavad riided ja jutud. Kõigil käed sügelesid täiega ja püssirohtu ajas üle ääre."
Ansambli teise helinäitena võiks tuua loo nimega „Ei meeldi“. Pala pälvis kuulaja tähelepanu eelkõige ärkamisajale kohase tekstiga, muusika autor Toomas Rannu, sõnad H. Runnel. Lugu peegeldab ansambli kommertskompromissi vaenulikku osa. Aeti oma asja. Loo keerukus ja erinevate teemade põimumine aga jättis ärkamisaja möödumisel tavakuulaja suhteliselt külmaks.
Ei meeldi
Peeter Mõtus meenutab: „Meil oli kahe teise bändiga kontsert Rakvere 1. Keskkoolis. Olime nö peaesinejad ehk viimased kes üles astusid. Saime esitatud umbes kakas lugu kui sisse tormas kooli direktor Ervin Kukk miilitsate saatel ja ajas häälekalt ürituse laiali. Bändi lauludes oli ju selle aja kohaselt riigivastaseid üllitisi ja rahvusliku vaenu õhutavaid tekste. Publiku hulgas ei tekkinudki nördimust enneaegselt lõppenud kontserdi pärast vaid pigem lisas intsident üritusele elevust juurde. Piletiraha ei tulnud keegi tagasi küsima.“
Järgnevalt teeks juttu loost, mis käis ansambliga kaasas kogu tema eksisteerimisaja jooksul. Loo nimi on „Ilma jalata“. Pärineb pala ansambli „PAP“ repertuaarist ja oli esimest korda esitamisel Rakvere vallimäel ansambli sündimise päeva kontserdil, millest eelnevalt juba juttu tegime. Järgnev bändi esimene helisalvestus on tehtud Tallinna raadiomajas sealsete vahendite ja võimalustega, mis paistavad läbi ka helipildi pisut kehvakeses kõlas. Lugu salvestati teist korda 2008aastal ansambli „Brevis“ poolt nende heliplaadil „Postuumne“. Laulu sõnade autor Priit Hõbemägi on 2008aastal Eesti Ekspressis kokkuvõtvalt öelnud: „Aare Vilba laulmine on nii aus, kui vähegi olla saab. Ajal, mil valdav osa muusikast on tehtud masinatega ja turunduseesmärgil, mitte vajadusest teha muusikat või levitada oma sõnumit, on mul suuremat kiitust raske välja mõelda.“
Ilma jalata
Kuulame ka teist samast ajal ja samades tingimustes tehtud salvestust, mis kannab pealkirja „Tüdinud kõigest“ ja on kirjutatud Toomas Rannu poolt Hando Runneli tekstile. Tegemist siis niisuguse klassikalise bluesiga, mis kannab endas järjekordset protestikarjet. Üldiselt pidaski bänd oluliseks, et muusika sisaldaks alati ka mingit tähtsat (või bändi arvates tähtsat) sõnumit.
Tüdinud kõigest
Vahetult peale ansambli lagunemist tuli Gunnar Grapsi poolt, tema manageri ja kahe konjaki kaasabil, ettepanek osaleda Venemaa tuuril koos ansambliga GGG (Gunnar Grapsi Grupp). Arvamused ürituses osalemise suhtes jagasid ansambli taaskord kahte leeri. Ühed arvasid, et miks mitte, teised leidsid, et bänd ei ole selleks veel valmis, mis tähendas, et ei osaleta.
Sergei Klaasen meenutab: "Tagantjärgi on raske öelda, kas nimetatud tuur oleks midagi muutnud bändi tuleviku perspektiivides või takistanud ansambli lagunemist. Ansambli liikmete ja ka minu arvates tõenäoliselt mitte. Kummaline on see, et kuigi meid tituleeriti kui heavy bändi ning me mängisime kohati ka stiililt heavyle lähedast muusikat ja kandsime vahel nahka ja neeti, siis tegelikult muusikutena olid enamusel hoopis teised muusikalised maitseelistused. Seepärast saigi bänd püsida vaid projektipõhiselt."
Siinkohal võiks lõpetada Okaspendli helioperaatori Sven Seimani legendaarsete sõnadega: „Kui esinemine läheb hästi, siis on ansambel hea. Kui esinemine ebaõnnestub, siis on helimees vilets.“
